Maailmas, kus inimese keskmine tähelepanuvõime on 8 sekundit, tulevad nipid eelveenmisest, oskuslikust mõjutamisest ja targalt tegutsemisest igapäevaselt kasuks. Siin artiklis vaatleme vaid win-win tehnikaid ja osavat suhtlust, millest võidavad mõlemad pooled ning mis on oma olemuselt eetilised.

Robert Cialdini, Arizona Ülikooli psühholoogia ja turunduse professor, kes on osalenud käitumispsühholoogina nii Barack Obama kui Hillary Clintoni presidendivalimiste kampaanias  kirjutab oma raamatutes nii eelveenmise abil eesmärkide saavutamisest (loe siin) kui ka mõjutamisvõtetest üldse.

Veenmine algab eelveenmisest. Eelveenmise all mõtleb ta ajahetki, privilegeeritud momente, kui inimesed on sõnumitele kõige vastuvõtlikumad. Vaatlemegi neist viite:

Meie

Kujutage ette, et olete üksi reisil Indias ja järsku satute külabussis kokku istuma inimesega, kes tuleb Lätist. See teadmine loob automaatselt mõlemile mõnusa turvatunde, sest meie kultuuriline taust ja arusaam maailma asjadest on väga sarnane. Tekib „meie“ tunne, mis ühendab ja liidab, loob aktsepteerimist, koostööd, meeldimist, abistamist, usaldust ja ka nõustumist.

Loo moraal: kasuta „meie“ tunde tekitamist nii oma sõnades kui kirjas ja kui vähegi võimalik väldi sinatamist ning teietamist.

Mõistatuslikkus

Kõik mõistatuslik kõrgendab inimeste tähelepanu, paneb meid mõtlema ja tekitab elevust. See on ka põhjus, miks kõigi aegade kuulsaimaks maaliks oleva “Mona Lisa” ees Louvre muuseumis nii palju inimesi sagib. Väidetavalt on tema näoilme ütlemata mõistatuslik. Kas ta naeratab? Kui jah, siis mida see naeratus tähendab? Miks on kunstnik teda kujutanud just naeratamas? Paneb mõtlema, kas pole?

Oskad sa mulle nõu anda?

Küsides kellegi arvamust või nägemust asetab see vastaja introspektiivsesse meeleseisundisse. See tähendab, et ta keskendub vastuses iseendale. Nõu andmine paneb inimese aga meeleseisundisse, mis seob omaenda identiteedi teise osapoole omaga. See tekitab ühtekuuluvuse tunnet ja paneb vastajat kogema olukorda sinu vaatenurgast. Niiviisi on oluliselt suurem tõenäosus inimesi endaga ühte paati kaasata. 

Muusika

Muusika kasutamine konverentsidel ja seminaridel on suurepärane võte inimesi juba enne esitluste algust ühte jalga astuma panna. R. Cialdini väidab, et muusikal on ainulaadne kogum tabatavaid regulaarsusi (rütm, meetrum, intensiivsus, vibratsioon ja aeg) ja seetõttu on sellel haruldaselt sünkroniseeriv mõjujõud. Kuulajaid saab kergesti viia üksteisega kooskõlla nii motoorsetes, sensoorsetes, vokaalsetes kui ka emotsionaalsetes dimensioonides ja see toob kaasa ühtesulamise, sotsiaalse sidususe ja üksteist toetava käitumise.

Lõpetamatus

Kas usud, et artikli lõpp tekitab sinus näriva ja ebamugava tunde?

Selleks on ka põhjus, aga enne veel kui artikli lõpp äkitselt kätte jõuab, mainin ära raamatud, mis mind seda artiklit kirjutama innustasid: R. Cialdini “Mõjustamise psühholoogia” ja “Eelveenmine”. Meie ajule meeldiks, kui parasjagu käesolev artikkel saaks loogilise lõpu, mitte ei jääks lõpetamata (lõpetamatuse kasutamine on põhjuseks, miks näiteks seriaali üks osa lõpeb alati kõige põnevama koha juures. Et jätta vaataja ootama uut osa), sest aju on hetkel reserveeritud kõrgendatud kognitiivsele tähelepanule ja alles siis, kui üks ülesanne saaks täidetud, suudab aju tähelepanu suunata teistele toimingutele… ning meie mõistus soovib sellele olukorrale mingit lahendust.