Vabandused. Ei mingit kahtlust. Halb viis enda tegemata jätmisi õigustada. Ja ebalev kõne ning kehakeel ─ see muudab olukorra veelgi haledamaks. Aga parem aus ülestunnistus iseenesele kui lõputu vale. Aeg on tõtt vaadata reaalsusega… Pool aastat tagasi kirjutasin, et motivatsioon võrdub distsipliin. Olin leidnud enese jaoks töötava süsteemi. Täna olen uues olukorras ja see on eelnenust sootuks erinev. Kui enese…

Viimased 2 kuud coach’ina on olnud rasked. Osad kliendid on lahkunud, peal on „kirjanikublokk“, emotsioonid on kõikuvad ning esimest korda peale lapsepõlve olen maadelnud terviseprobleemiga. Paar korda olen isegi mõelnud palgatööle minna… Siia aega on jäänud päevi, kus elu on nagu filmis: olen energiline, suhtlen mängleva kergusega ja osavalt, leian keerulisele olukorrale kiiresti lahenduse ning olen peaosatäitja iseenda elus. Ja…

Viimase 2 nädala jooksul on minust saanud arvutisõltlane. Suurem osa mu ajast on kulunud kodulehe tegemisele. See on olnud kummaline periood oma valude ja võludega: magamata öö ja aja kadumine igavikku, higine T-särk ja söömata olek, eufooria ja ootuste purunemine. Siin on minu reflektsioon viimase 16 päeva 110 tunnist. Ma ei ütle: „Ära sina oma kodulehte ise tee!“ Saatuslik viga…

Teretulemast tagasi mängu! Kui teisipäeval lugesid  hirmudest ja nende ületamisest, siis täna kirjutan oma 3 õppetunnist. Kummaline siin elus on see, et praegu neid saavutusi vaadates, tunduvad need tavalisena. Olen siiski uskumaltult tänulik kõikidele tuttavatele, mängu ettevõtmisele, oma coach’ile ja ka iseendale. See 4 kuud oli justkui kiirkursus, kus praktiseerisin esmamulje loomise, kuulamise, tunnustamise ja tänamise oskust. Õppetund nr 1.…

Järgnev jutt on tõestisündinud lugu sellest, kuidas ma Facebook’i tuttavatele kirjutades viimase 4 kuu jooksul 8 uut coaching’uklienti ja 114  „ei“ vastust sain. Ilmselt nii mõnigi kirja saanutest loeb seda artiklit ka just praegu. Augustikuus otsustasin müügitöö (loe: kirja teel ühenduse võtmise) muuta mänguliseks. Eesmärgiks koguda 100 „ei“ vastust ja harjuda selle sõna kuulmise ja nägemisega. Muidugi oli selle taga…

Laupäeva hommik. Tassis on mõru kohvi lõpp. Kostab pesumasina põrin  ja aknast piilub sisse hall oktoober. Kerin Facebook’is korra edasi-tagasi ja panen „like“ tuttavale, kes on äsja lapse saanud. Silma hakkab ka paar muud blogipostitust, kuid otsustan neisse mitte süüvida. Minu laiki need ei saa. Aga kellele inimesed üldse laike panevad ja miks? Kas laikimine FB-s toimib samadel põhimõtetel kui näost…