Elu on mäng e. kuidas ma Facebookis 114 „Ei“ vastust sain

Elu on mäng e. kuidas ma Facebookis 114 „Ei“ vastust sain

Järgnev jutt on tõestisündinud lugu sellest, kuidas ma Facebook’i tuttavatele kirjutades viimase 4 kuu jooksul 8 uut coaching’uklienti ja 114  „ei“ vastust sain. Ilmselt nii mõnigi kirja saanutest loeb seda artiklit ka just praegu.

Augustikuus otsustasin müügitöö (loe: kirja teel ühenduse võtmise) muuta mänguliseks. Eesmärgiks koguda 100 „ei“ vastust ja harjuda selle sõna kuulmise ja nägemisega. Muidugi oli selle taga ka tegelik soov: leida viis uut klienti, ideaalis kümme.

Coach Rich Litvin ütleb nii: „Yes“ lives in the land of „No“ ehk selleks, et kuulda sõna „jah“ ning leida uusi kliente, peab olema 90% ulatuses valmis  „ei“ vastusteks. Järgnevalt saadki lugeda, kuidas see mul õnnestus.

Mängu algus

Mäletan hästi „mängu“ esimest päeva. Isegi 1 kirja välja saatmine tundus piin. „Olen pealetükkiv ja ebaviisakas! Mida nad küll minust arvavad? Mind ja mu teenust ei vajata! Ma olen mõttetu ja ei tunne oma tööd ega põhimõtteliselt meeldigi teistele jne.“ Selline mõttetu ketramine, mida sain muuta ainult tegutsemisega. Väidetavalt ligi 85% inimeste hirmudest eksisteerivad ainult nende enda peas. Teiste jaoks neid ei ole olemas. Ometi võtavad needsamad olematud hirmud meilt suurema osa jõust ja tegutsemistahtest.

Veetsin mitmeid tunde müügikirjade ette valmistamisel ja parandamisel. Mind nõustasid nii minu mentorid kui ka minu coaching’u kliendid. Tänu neile sain selleks väljakutseks ka vajalikku jõudu.

Aga teate mis?

Kõik taandus minu enda sisetundele! Mina ise olin see, kes enamuse tekstist maha tõmbas ja mõistsin, et paarist reast piisab – esmatähtis oli alustada dialoogi, mitte müümist. Minu taktika oli järgmine:

Tekitan huvi, kuid ei ole pealetükkiv. Annan võimaluse öelda „ei“, lootuses kuulda „jah“. Olen veenev,  aga täiesti siiras. Oma teenusega aitan ma inimesi, ma ei müü. Tahtsin jääda väärikaks – ilmselgelt on see seotud minu tahtega olla teistele meelepärane. Iga nädal oli vaja hirmuga ikka ja uuesti silmitsi seista, kartusest ja „ei“ vastustest hoolimata. Sellest vabanemiseks oli ainult üks tee: tegutsemine.

***

Mäng aitas mul elu vähem tõsiselt võtta. Selle käigus ununes hirm ja asendus uue ja palju võimsama jõuga: eneseületusest tuleneva usuga iseendasse. See raputas mõnusalt ja andis julguse proovida erinevaid lahendusi, mis omakorda viisid mind inspireerivate inimesteni. Sellest kõigest saad aga täpsemalt lugeda juba selle nädala lõpus, osas 2.

***

Illustratsioon: Kaspar Tamsalu Illustration

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar