Eneseteostuse varjukülg: töö eraelu arvelt

Eneseteostuse varjukülg: töö eraelu arvelt

Kui täielikult andute oma kutsele? Ta nõuab teilt kõik, inimliku ja professionaalse. Kui andute täielikult, kasvate aastast aastasse – nii inimesena kui loomingus. Väga hädaohtlik on metodoloogia eraldada inimesest. Inimlikust degradatsioonist algab kogu allakäik. Olge väga nõudlikud enda vastu. Ka käitumises. (Voldemar Panso)

Sama autor viitab oma raamatus “Portreed minus ja minu ümber” korduvalt andele. Andekad on need, kel jätkub tugevat tahtejõudu teha tööd valitud suunal ja isiklikus arengus. See on tõeline anne.

Ettevõtjate, keskastme juhtide ja õpetajatega kokku puutudes olen märganud, et kutse kõrvalt ei jää sageli soovitud hulgal aega isikliku elu parendamiseks ning vanad harjumused on sisse tallatud nii, et neist kõneldakse kui oma ihuliikmeist. Kutsele pühendunud või karjääriredelil pürgijad on maksimalistid. Neid innustab edasiminek, saavutamine ja täisvõimsusel panustamine. Nad ei taha leppida vähemate tegevuste või täiuslikust sooritusest allapoole jäävaga. Mingil põhjusel on isiklike prioriteetide juures asjalood teistmoodi: need on küll teada, kuid nende osas tegudeni ei jõuta. Piltlikult öeldes saab tahtejõud koduuksel otsa.

Miks me käitumise muutmisega siis hakkama ei saa?

Üks peamine põhjus seisneb ilmselt selles, et kutsealaselt anname iga päev n-ö. väikeseid lubadusi seoses erinevate projektide, tähtaegade või koosolekul kokkulepituga nii oma kaastöötajatele kui ka klientidele. See sunnib meid vastutust võtma ja tegutsema. Eraelus iseendale antud lubaduste puhul käitume me aga erinevalt. Neid on võimalik lõpmatuseni edasi lükata. Peale meie endi või mõne lähedase ei tea neist keegi. Tähtajad puuduvad ning vastutusele võtmist tajume vaid sõnades või pettunud pilkudes. Lükkame oma tegutsema hakkamist aina edasi. Ajahammas pureb vaikselt kuid järjekindlalt: unistused tuhmuvad, lisakilod kogunevad ning suhted jäävad leigemaks. Rahulolu saab küll korvata kutsealase edu või hiilgavate saavutustega, kuid üldjuhul jääb midagi ikka vajaka. Soov, tahe või lubadus iseendale, mis meil pidevalt “kuklas rõhub” ootab meiepoolset tegutsemist. Sest see on meile tähtis ning mõjutab meid. Teame ju hästi, et iseennast petta ei saa.

Raamatu “Design your life” autorid B. Burnett ja D. Evans, kes õpetavad samanimelist kursust Stanfordi ülikoolis, nimetavad kõige tähtsamateks elu komponentideks tööd, vaba aega, armastust ja tervist. Kui kanname nimetatud valdkondade eest hoolt ja hoiame neid isendile sobival moel ka kenasti tasakaalus, siis oleme lihtsalt õnnelikumad. Ütlus: “Iga inimene on oma õnne sepp” on alati tähendanud, et saame oma õnne ise luua. See ei tähenda, et kõik tuleb ise ära teha, nii et veri ninast väljas. Kaasame parem teisi, kel on meist endist erinevad oskused. Õnne ei pea looma ju üksi: mis oleks mingi tegemise väärtus, kui teeksime seda vaid ise ja iseendale? Koostöine tegutsemine kõlab palju paremini ning rikastab elu uute põnevate isiksustega tutvumise näol.

Tasakaalus elu

Meie iga eluvaldkond võib olla täpselt selline, nagu me soovime. Kui oleme võimelised arendama oma pisitillukesest ideenatukesest tehnikaimesid, looma edukaid ettevõtteid või välja mõtlema leiutisi, siis oleme suutelised otsa vaatama ka oma käitumisele – mis sobib, mida kohendada ja mis jätta. Loomulikult ei käi see mängeldes vaid nõuab pühendumist, aega ja tegelikku soovi. Kuid kui meie iseenda elukvaliteedi parandamine ei ole väärt pingutust, siis mis üldse on?

Igapäevases töökeskkonnas puutume kokku erinevate ekspertidega ja võtame head nõu kuulda meelsasti. Nii võib toimida ka vaba aja, tervise ja heade suhete nimel. Muidugimõista on seda teha keerulisem, sest need jutud on isiklikumad. Ometigi kui peame siinkohal silmas lõpptulemust ja teeme ära algul ebamugava tunde tekitava tegevuse, oleme juba poolel teel. Näiteks viimastel aastatel olen tervise nimel tegutsedes kokku puutunud erinevate oma ala meistritega: arstide,  massööri, osteopaadi, kiropraktiku ja füsioterapeudiga.

Tasakaalustamist võib alustada ka teistmoodi: B. Burnett ja D. Evans soovitavad kolme nädala jooksul igapäevaselt üles märkida erinevad päevased harjumused. Iga konkreetse tegevuse juurde kirjutada 1-5 skaalal, kui palju see energiat annab ning kui kaasahaaratud me sellest tegevusest olime. Juba 3. nädalat andvat hea ülevaate, et reaalsusega silmitsi seista: mõne üllatuse kõrval koorub tegelik olukord üsna selgesti esile. Siit edasi tuleb vaid otsustavaid samme astuma hakata.

Ärme unusta, et me oleme ise kõik oma elu valikud teinud ning saame neid nüüd ka uuesti ümber sättida. Kui suudame ennast distsiplineerida tööpäeva alustama enne kuke kiremist, oleme võimelised ka haarama jooksusussid, lugema D. Carnegie suhtluspiiblit või võtma kvaliteetaega pere seltsis. Need tuleb oma kalendrisse märkida samal viisil kui teeksime seda kõige tähtsama kliendi puhul, konkreetne aeg tuleb lukku panna!

Lõpetama sobib hästi Johannes Kotkas, legendaarne maadlejast olümpiavõitja: enda plaan tuleb täita. Teed ära – ja enesetunne on hea. Hakkad enesest lugu pidama. Usud endasse. Ja see on juba väga palju.

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar