Intervjuu coachee’ga- Tanel Sirp

Intervjuu coachee’ga- Tanel Sirp

Tanel Sirp on 26-aastane multidistsiplinaarne inimene: programmeerija iduettevõttes Timbeter (www.timbeter.com), näitleja improgrupis Jaa ning üks tema hobisid on enese arendamine. Tegime Taneliga koostööd ühe aasta ja nüüd saad lugeda, mida tema arvab coaching’ust.

Kuidas tekkis mõte coaching’ut proovida?

Self-help’i  huviline olen ma ammu olnud. See on minu suurim kirg – oma elu parandamine teadlikul viisil. Coaching’ust olin kuulnud, aga ei teinud samme selleks, et coach’i leida. Juhuslikult kohtasin ühel sünnipäevapeol Reijo Väljakut ning kohe leppisime kokku ka kohtumisaja.

Mis on Sinu elus muutunud pärast coaching’ut?

Pall hakkas veerema – aastaid olin soovinud olla produktiivne vabal ajal, aga ei saanud sellega hakkama. Kriitiliseks faktoriks saigi vastutus – kokkulepe teise inimesega, et ma teen midagi ära.Tahtsin kogu aeg tegeleda sellega, mis mind arendab, ja suurim muutus on praegu see, et ma ei mängi enam arvutimänge ega viida kasutult aega arvuti taga – olen sellest endale reegli teinud.

Mis hetkel tundsid, et hakkad coaching’ust kasu saama?

Täpselt ei mäleta, millal tekkis mõju igapäevaelus, aga juba esimese kohtumise ajal tundsin, kuidas coaching’u vestlus mõtlemisele kaasa aitab. Sessioonidevahelistel aegadel püsisid meeles kokkulepitud eesmärgid, mida oli lihtsam täita, kui üksi pingutades.

Kellele soovitaksid kindlasti coaching’ut?

Coaching on sedasorti asi, millega võid alustada, kui sellele juba avatud oled. See sobib inimesele, kes võib olla raskustes muudatuste elluviimisega, kuid ta ise juba üritab vaeva näha oma elu parandamise nimel. Coach aitab eelkõige teovõimet tõsta, nii et tahe tegutseda peab juba olemas olema.

Mis oli selle kogemuse juures ootamatut ja üllatavat?

Olen üsna teadlik inimene ja oskan loovalt genereerida lahendusi oma probleemidele. Arvasin, et kohtumistel küsitakse samu suunavaid küsimusi, mida niikuinii küsin ka iseendalt, ja natuke ka seda oli. Erinevus seisnes selles, et pidin rääkima ja mõtlema pikemalt ühel teemal.  Märkasin, et nii tekkis mul ideid rohkem ja ka kohtades, kus arvasin, et kõik mõtted on juba ammutatud. Kohtumisel ei saanud öelda „ei tea“ – Reijo jäi alati midagi rohkemat ootama ja pidin edasi mõtlema. Nii tuligi ideid juurde – ja selliseid, mida ma poleks oodanud. See oli ootamatu kasutegur:  samu küsimusi küsides jõudsin teiste vastusteni.

Üllatas ka see, et eesmärgid muutusid intuitiivselt olulisemaks ja kättesaadavamaks ning takistused nende saavutamisel väiksemaks ainuüksi juba teadmisest, et mul on coach.Teadsin paremini, mida elult tahan!

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar