KADI POLL: Coach paneb sind iseendalt ebamugavaid küsimusi küsima

KADI POLL: Coach paneb sind iseendalt ebamugavaid küsimusi küsima

Palun tutvusta end, Kadi. 

Ma olen Kadi Poll, 26-aastane. Töötan TV3-s PR ja turundusspetsialistina. Tegelen hobi korras muusikaga ja käisin näiteks just ühel koolitusel treeneriks õppimas, nii et sport meeldib mulle ka.

Miks sa osalesid Reijo kahekuulisel coaching’u programmil?

Ma polnud varem coaching’uga kokku puutunud ja tahtsin teada, mis see on. Aga konkreetselt kandideerisin sellepärast, et tahtsin leida oma elus fookust. Ma töötan turundajana, osalesin Eesti Laulul – ehk muusikal oli siis (2019. aasta alguses) ülisuur osa – ja õppisin ka treeneri koolitusel. Ma tahtsin teada, kas panna rohkem fookust just muusikale, treeneriks õppimisele või on minus üldse mingi suur turundaja hing ja peaksin ennast veel edasi arendama just selles suunas. Kui ma panen oma aja ja fookuse näiteks spordile, siis see soov tuleks minu seest. Aga nende kolme asja puhul mul ei tule seda ühte signaali. 

Ja ma arvasin, et saan äkki lähemale sellele vastusele. Tahtsin teada, kas coach oskab minus leida mingid asjad üles, mida ma ise ei oska.

Ma mõtlesin ka selle peale, et äkki minu mure, see fookus, mida ma tahan üles leida, on liiga suur. Aga mõtlesin, et vahet ei ole, kandideerin! See on ju coach’i otsustada, kas ta võtab selle väljakutse vastu, et aidata mul see fookus leida või mitte.  

Mida kaks kuud coaching’ut sulle andis??

Kõige olulisem on see, et ma võtsin selle aja, et endas neid vastuseid leida. Reijo paneb sind justkui sinu enesega rääkima, mida sa ei pruugiks muidu teha. Sa ise esitasid endale Reijo abiga mingeid ebamugavaid küsimusi ja vastasid nendele. Sa ei teeks seda kunagi üksinda kodus. Võib-olla sa ei oskakski üksinda neid küsimusi ise välja mõelda või ennast nii hästi suunata. 

Sain aru, et coach’i eesmärk ongi sind suunata ja ta ei peagi otseselt nõu andma. Võib-olla ongi lihtsalt seda vaja, et ta paneb sind enesega vastanduma, ebamugavatest kohtadest torkima ja ta ei lase sind näiteks kuhugi külmkapi juurde või Netflixi vaatama. Sa pead talle selle vastuse ütlema, et mida sa tunned. 

Kas on midagi, mida sa coaching’u ajal oma igapäevaelus muutsid?

Kohtumiste aeg oli see, mille võtsin ja mil pidingi mõtlema nende asjade peale. Kodus on triljon muud asja ja takistust, nii et sa ei võta seda aega nende asjade peale mõtlemiseks. Reijoga kohtumistel oligi nii, et okei, sa tunned ennast mingis asjas ebamugavalt, lähme sealt veel edasi, surgime seda veel. Üksi sa seda ei teeks. 

Nüüd (pärast coaching’ut) ei võta ma seda aega samamoodi, aga selle kahe kuu jooksul said mingid asjad rohkem selgemaks. Ja võib-olla oskan ka teisiti end analüüsida ja sellest kõigest lähtuvalt oskan enda jaoks mingeid paremaid otsuseid teha. 

Kas sa tunned, et jõudsid nende kolme suuna vahel valides ka vastuseni, selle fookuseni?

Ma sain kindlasti teada seda, mida ma kõige rohkem tahaksin teha, aga analüüsides sain ka aru, mida ma kõige rohkem saan teha. Elus on paljude asjadega nii, et sa ei saa lihtsalt teha seda, mida sa tahad. Õige aeg, õiged vahendid, kõik peab sind suunama. Aga kui ma mõtlen mingile ideaalsele asjale, mida ma tahaksin näiteks viie aasta pärast teha, siis ma sain sellele sammu lähemale. Aga päriselt ma ei ole seda fookust veel kätte saanud. 

Ehk see aeg jäi lühikeseks?

Ja võib-olla minu puhul selle fookuse leidmine võtab lihtsalt kauem aega ja ma peaksin coach’iga kohtuma rohkem kui neli korda. Elu fookuse leidmine ei olegi kahe kuu töö ja ka coach peab sind veel tundma, sinust rohkem aru saama ja siis ta oskab kindlasti veel rohkem sind torkida seest. 

Aga ma arvan, et inimene, kes tahab end pühendada sellele otsingule, võiks need kohtumised kahe kuu jooksul ära käia ja siis otsustada, kas talle meeldib ja kas ta tahab seda edasi teha. Nende ebamugavate küsimuste küsimine iseendalt on sellele hea algus.