Barefoot
Studio (www.barefootstudio.ee) kaaslooja ja fotograaf Jana Laigo taasavastas,
miks ta oma tööd nii väga armastab ning seadis coachingu abil eelkõige eesmärgid valitud alal edasi areneda,
suunates aga pilgu tulevikku, et luua võimalusel oma kire kõrvale veel midagi
uut.
Palun tutvusta ennast, Jana. Millega sa tegeled?
Tavaliselt
kirjeldavad inimesed ennast oma karjääri- või sotsiaalse staatuse läbi aga
mitte seeläbi, kes nad päriselt on. Üritan öelda, kes ma päriselt olen.
Olen
hingeline, emotsionaalne naine ja kahe lapse ema koos kõikide heade ja
halbade läbielatud kogemustega. Võin olla rahulik aga samal ajal seiklushimuline.
Annan oma lähedastele endast palju aga naudin ka väga üksiolemist. Armastan
loodust aga ka linna. Olen praktiline aga samal ajal loome, muusika ja ka
spordiinimene. Olen ema ja see muutis kogu arusaama elust, pani paika
prioriteedid ning tõukas looma endale elu, mida tõeliselt naudin. Ja selle alus
on vabadus teha seda, mida tegelikult armastad. Tegeleda nende asjadega, mis
sind päriselt toidavad.
10
aastat tagasi, teise lapse sündides kasvas hobist välja töö ja sai sõbraga koos
loodud laste fotograafiaga tegelev ettevõte Barefoot Studio. Selle aja sisse mahub väga palju armsaid hetki ja
kohtumisi väga toredate laste ja peredega. Kuna olen õppinud ka sisekujundust
ning olen skandinaavia stiili fänn ning elulaadilt minimalist, siis kajastab see
ka minu fotodes, mis on kombinatsioon mõnusast fototehnilisest tunnetusest,
ruumist, stiilist, emotsiooni tabamisest ja tasakaalus töötlemisest. Minu moto
on pigem less is more. Vähemalt nii
on tore ise mõelda 🙂
Lastefotograafia
kõrval aga on oluline osakaal ka erinevatel portree-, reklaam-, korporatiiv- ja
ürituste pildistamistel. Naudin inimestega suhtlemist ning see on aidanud mul
luua päris arvestatava võrgustiku.
Hobidest
suurim on korvpall. Olen mitmekordne noorte meister ning nüüd värskelt 35+
vanuseklassi maailmameister. Armastan muusikat ja reisida – need kaks on vist
ka kõige suuremad inspiratsiooni allikad ja mõjutajad.
Viimasel
ajal on mind väga tugevalt hakanud huvitama ka enesearengu teemad ning coaching’uga kombineerides oli eriti
huviatv jägida, kuidas need üksteist täiendavad.
Kui kaua on fotograafia sinu elus olnud?
Hobina
on fotograafia olnud umbes 15 aastat. Nagu ikka sai see alguse lihtsatest
kaameratest ja lihtsatest klõpsudest. Midagi aga sundis mind koguaeg edasi
uurima ja katsetama ning kuidagi jäi see nii tugevalt minuga. Kui mu esimene
laps sündis, hakkasin teda pildistama ja samm-sammult hakkas paremini välja
tulema. Inimestel mu ringkonnas tekkis huvi, et kuule, sul tuleb nii hästi välja,
tule tee minu lapsest ka!
Nii
saigi samm sammult sellest minu töö.
Fotograafiamet on sinu ellu siis väga sujuvalt tulnud.
Jah,
hästi mõnusalt, orgaaniliselt ja sujuvalt. Tundsin ära, et see on minu asi.
Ja
ausalt öeldes polegi mul väga negatiivseid kogemusi olnud. Pikka aega tundsin,
et see polegi töö, vaid elustiil. Ei tunnetanud, et teen seda raha pärast.
Viis-kuus
aastat tagasi oli mul päris hea periood, aga siis ma ei saanud sellest ise aru.
Mõtlesin, et saab paremini ja alati saabki. Mul olid lahedad võimalused – tööd
spordibrändide ja tuntud nägudega. Aga fotograafia on selline ala, mis on nii
kiires muutumumises ja pead koguaeg ennast edasi arendama, uut inspiratsiooni
ammutama, veel ägedamaid ideid pakkuma. See aga nõuab ka tohutut annet,
tehnilisi teadmisi ja sisemist põlemist, et koguaeg edasi minna. Ja AEGA.
Kohati tundsin tohutut vastutust ja hirmu mitte hakkama saada, sest olen ju ise
kõike õppinud ja konkurents on sel alal suur. Ja samas selleks, et ära elada
pead vahepeal tegema ka töid, mis ehk pole nii toredad. Ja kui neid töid juba
tuleb nii palju, et sul ei jää enam aega tegeleda oskuste arendamisega ja
nendega töödega, mis päriselt meeldivad. Siis tekib rutiin ja tunne, et see on
töö ja mõtled juba ainult rahas. Aga fotograafias see vist hästi ei toimi.
Mingi
hetk tundsin, et piir on ees, jooksin kuidagi ise kokku ka era- ja tööelu
tasakaalu kaotades ja vaikselt kadus huvi kõige vastu. See on selline tunne, et
sul ei ole enam midagi uut pakkuda, sa ei arene. Tekib mingisugune madalseis,
kaob enesekindlus jne. Lõpuks olidki asjad nii kaugel, et hakkad lahendusi
otsima ja siis jõudsingi ühe abinõuna coaching’uni.
Nüüd,
pärast seda madalseisu, on jälle alanud vähemalt sisemiselt väike tõusuhari.
Olen taasavastanud, et ma tegelikult väga naudin pildistamist ja üritan vähem
üle muretseda, kas saan hakkama ning usaldan ennast ja inspiratsiooni
pildistamishetkel. Silm on jälle fotograafiaga särama läinud.
Kuivõrd olid sa enne coaching’uga
kokku puutunud?
Ainult
nii palju, et üks mu sugulane tegi kunagi Reijoga coaching’u läbi, aga siis ma
ei süvenenud või mõelnud, et mul oleks seda vaja.
Kui
ma lugesin nüüd Reijo Facebooki lehel selle programmi kirjeldust, siis tundus,
et see on täpselt see, mida mul praegu vaja oleks. Täpselt õige ajastus,
täpselt see aeg, mis ma sain pühendada sellele.
Mul
on alati endal siht silme ees olnud, aga praegu tundsin, et olekski vaja mõelda
tulevikule, kas fotograafia on ikka ainuke asi. Olen kaua mõelnud, et lisaks
fotoalasele õppimisele, peaksin veel midagi õppima minema ja mis see üldse
oleks. Tekitada veel mingi lisaväljund või tagavaraplaan.
Mis te coaching’ul
tegema hakkasite?
See
koosnes neljast kohtumisest kahe kuu jooksul. Esimene kohtumine oli nii coach’i kui coachee’d tutvustav. Käisime läbi terve minu eluratta – suhted,
karjääri, arengu, tervise jne. Panime paika pidepunktid, mida mul on soov
Reijoga edasi arendada. Kuna ta ei ole psühholoog, siis eraellu me ei läinud,
aga coaching pani ka sellele mõtlema.
Nägema, kuidas erinevad valdkonnad üksteist mõjutavad. Igal kohtumisel panime
paika eesmärgid järgnevaks perioodiks ja siis hakkasin neid eesmärke
samm-sammhaaval täitma ja ennast jälgima.
Mis eesmärgid endale seadsid?
Minu
suurim eesmärk oli taastada tööharjumus, mis oli vabagraafikust, kodukontorist
ja lastele pühendumisest tasakaalust väljas. Sellel hetkel oli mul poole kohaga
koormus, mille sees on väga kerge ennast kaotada. Iseenesest on mul väga palju
valdkondi, mille edasiarendamisega peaksin tegelema igapäevaselt. Tegelikkuses
aga ainult pildistasin-töötlesin, pildistasin-töötlesin. Ma ei tegelenud mitte
mingil kujul edasiminekuga ei enese harimisel või ettevõtlusest lähtuvate
süsteemsete töö arengule kaasa aitavate toetavate tegevustega.
Panin
endale esialgu eesmärgi, et töötan vähemalt 4 tundi päevas. Võin teha ka nii,
et töötan mõnel päeval 8 tundi ja järgmisel puhkan, aga varasemas perioodis
võisin päevade viisi tööd üldse mitte teha, vaid ikka alati valida enne trenn
ja pugeda lastega tegelemise taha. Samuti võtsin eesmärgiks jõuda tagasi rohkem
loometöö juurde, mitte ainult tegeleda olme või raamatupidamisega. Kokkuvõttes
võib öelda, et eesmärk oli taastada tööharjumus, segavate faktorite vältimine
ja keskendumine loometööle ehk sellele, mis on minu töös kõige olulisem. Ei saa
öelda, et sellega on nüüd kõik hästi juba – pidev töö enda kallal peab jätkuma.
Kas oli midagi, mis sind coaching’u vältel üllatas?
Varem,
vabast graafikust lähtuvalt, andsin kergemini alla – ma olen väsinud, lähen
teen lõunauinaku; homme on natuke vähem lastega toimetamist, lükkan edasi. Aga
nüüd üllatas see, et kui mul oli eesmärk teha mingi aja tööd, siis ma sundisin
ennast seda rasket punkti üle elama ja mitte alla andma. Ja kui ma selle üle
elasin, siis mingil hetkel taipasin, et ma olen täielikult tööhoos ja kui mõnus
see on ja kui palju ma ära sain tehtud. Sellise väsimuspunkti ületamine on
praegu juba kaasa tulnud ka muudesse valdkondadesse, aidanud ennast rohkem
ületada ja suurema pingutuse läbi rohkem saavutama. See tekitab hea tunde, et
olen võimeline rohkemaks.
Mida coaching
sulle kahe kuuga andis?
Andis
tööharjumuse, taastas kohusetunde, kasvatas oluliselt motivatsiooni ja enesekindlust.
Ja andis ikkagi veel suurema tõuke, et edasi minna fotograafiaga ja kuidas
jätkata nii, et ma oleksin tõhus. Ei ole sellist tunnet, et ma ei viitsi, ma ei
taha. Pigem: “Ma tahan jälle tööd teha!”
Enne coaching’ut olid mul paljud asjad juba põhjalikult läbi mõeldud. Aga kuna ma olen üksiküritaja, mul pole ülemust ega kolleege, siis coach tundus mulle nagu ülemus, kellele peab natuke aru andma. Ja see toimis minu jaoks väga hästi. Järsku oli olemas inimene, kes innustas.
Sildid:
Kes on Reijo Väljak
Reijo Väljak on ettevõtja, coach ja õpetaja. Ta on loonud oma isikubrändi, teeb koostööd Noored Kooli programmiga ja õpetab enesejuhtimise kursust Pelgulinna Gümnaasiumis.
Vaata kõiki postitusi kasutajalt Reijo Väljak