Barefoot Studio (www.barefootstudio.ee) kaaslooja ja fotograaf Jana Laigo taasavastas, miks ta oma tööd nii väga armastab ning seadis coachingu abil eelkõige eesmärgid valitud alal edasi areneda, suunates aga pilgu tulevikku, et luua võimalusel oma kire kõrvale veel midagi uut.

Palun tutvusta ennast, Jana. Millega sa tegeled?

Tavaliselt kirjeldavad inimesed ennast oma karjääri- või sotsiaalse staatuse läbi aga mitte seeläbi, kes nad päriselt on. Üritan öelda, kes ma päriselt olen.

Olen hingeline, emotsionaalne naine ja kahe lapse ema koos kõikide heade ja halbade läbielatud kogemustega. Võin olla rahulik aga samal ajal seiklushimuline. Annan oma lähedastele endast palju aga naudin ka väga üksiolemist. Armastan loodust aga ka linna. Olen praktiline aga samal ajal loome, muusika ja ka spordiinimene. Olen ema ja see muutis kogu arusaama elust, pani paika prioriteedid ning tõukas looma endale elu, mida tõeliselt naudin. Ja selle alus on vabadus teha seda, mida tegelikult armastad. Tegeleda nende asjadega, mis sind päriselt toidavad.

10 aastat tagasi, teise lapse sündides kasvas hobist välja töö ja sai sõbraga koos loodud laste fotograafiaga tegelev ettevõte Barefoot Studio. Selle aja sisse mahub väga palju armsaid hetki ja kohtumisi väga toredate laste ja peredega. Kuna olen õppinud ka sisekujundust ning olen skandinaavia stiili fänn ning elulaadilt minimalist, siis kajastab see ka minu fotodes, mis on kombinatsioon mõnusast fototehnilisest tunnetusest, ruumist, stiilist, emotsiooni tabamisest ja tasakaalus töötlemisest. Minu moto on pigem less is more. Vähemalt nii on tore ise mõelda 🙂

Lastefotograafia kõrval aga on oluline osakaal ka erinevatel portree-, reklaam-, korporatiiv- ja ürituste pildistamistel. Naudin inimestega suhtlemist ning see on aidanud mul luua päris arvestatava võrgustiku.

Hobidest suurim on korvpall. Olen mitmekordne noorte meister ning nüüd värskelt 35+ vanuseklassi maailmameister. Armastan muusikat ja reisida – need kaks on vist ka kõige suuremad inspiratsiooni allikad ja mõjutajad.

Viimasel ajal on mind väga tugevalt hakanud huvitama ka enesearengu teemad ning coaching’uga kombineerides oli eriti huviatv jägida, kuidas need üksteist täiendavad.

Kui kaua on fotograafia sinu elus olnud?

Hobina on fotograafia olnud umbes 15 aastat. Nagu ikka sai see alguse lihtsatest kaameratest ja lihtsatest klõpsudest. Midagi aga sundis mind koguaeg edasi uurima ja katsetama ning kuidagi jäi see nii tugevalt minuga. Kui mu esimene laps sündis, hakkasin teda pildistama ja samm-sammult hakkas paremini välja tulema. Inimestel mu ringkonnas tekkis huvi, et kuule, sul tuleb nii hästi välja, tule tee minu lapsest ka!

Nii saigi samm sammult sellest minu töö.

Fotograafiamet on sinu ellu siis väga sujuvalt tulnud.

Jah, hästi mõnusalt, orgaaniliselt ja sujuvalt. Tundsin ära, et see on minu asi.

Ja ausalt öeldes polegi mul väga negatiivseid kogemusi olnud. Pikka aega tundsin, et see polegi töö, vaid elustiil. Ei tunnetanud, et teen seda raha pärast.

Viis-kuus aastat tagasi oli mul päris hea periood, aga siis ma ei saanud sellest ise aru. Mõtlesin, et saab paremini ja alati saabki. Mul olid lahedad võimalused – tööd spordibrändide ja tuntud nägudega. Aga fotograafia on selline ala, mis on nii kiires muutumumises ja pead koguaeg ennast edasi arendama, uut inspiratsiooni ammutama, veel ägedamaid ideid pakkuma. See aga nõuab ka tohutut annet, tehnilisi teadmisi ja sisemist põlemist, et koguaeg edasi minna. Ja AEGA. Kohati tundsin tohutut vastutust ja hirmu mitte hakkama saada, sest olen ju ise kõike õppinud ja konkurents on sel alal suur. Ja samas selleks, et ära elada pead vahepeal tegema ka töid, mis ehk pole nii toredad. Ja kui neid töid juba tuleb nii palju, et sul ei jää enam aega tegeleda oskuste arendamisega ja nendega töödega, mis päriselt meeldivad. Siis tekib rutiin ja tunne, et see on töö ja mõtled juba ainult rahas. Aga fotograafias see vist hästi ei toimi.

Mingi hetk tundsin, et piir on ees, jooksin kuidagi ise kokku ka era- ja tööelu tasakaalu kaotades ja vaikselt kadus huvi kõige vastu. See on selline tunne, et sul ei ole enam midagi uut pakkuda, sa ei arene. Tekib mingisugune madalseis, kaob enesekindlus jne. Lõpuks olidki asjad nii kaugel, et hakkad lahendusi otsima ja siis jõudsingi ühe abinõuna coaching’uni.

Nüüd, pärast seda madalseisu, on jälle alanud vähemalt sisemiselt väike tõusuhari. Olen taasavastanud, et ma tegelikult väga naudin pildistamist ja üritan vähem üle muretseda, kas saan hakkama ning usaldan ennast ja inspiratsiooni pildistamishetkel. Silm on jälle fotograafiaga särama läinud.

Kuivõrd olid sa enne coaching’uga kokku puutunud?

Ainult nii palju, et üks mu sugulane tegi kunagi Reijoga coaching’u läbi, aga siis ma  ei süvenenud või mõelnud, et mul oleks seda vaja.

Kui ma lugesin nüüd Reijo Facebooki lehel selle programmi kirjeldust, siis tundus, et see on täpselt see, mida mul praegu vaja oleks. Täpselt õige ajastus, täpselt see aeg, mis ma sain pühendada sellele.

Mul on alati endal siht silme ees olnud, aga praegu tundsin, et olekski vaja mõelda tulevikule, kas fotograafia on ikka ainuke asi. Olen kaua mõelnud, et lisaks fotoalasele õppimisele, peaksin veel midagi õppima minema ja mis see üldse oleks. Tekitada veel mingi lisaväljund või tagavaraplaan.

Mis te coaching’ul tegema hakkasite?

See koosnes neljast kohtumisest kahe kuu jooksul. Esimene kohtumine oli nii coach’i kui coachee’d tutvustav. Käisime läbi terve minu eluratta – suhted, karjääri, arengu, tervise jne. Panime paika pidepunktid, mida mul on soov Reijoga edasi arendada. Kuna ta ei ole psühholoog, siis eraellu me ei läinud, aga coaching pani ka sellele mõtlema. Nägema, kuidas erinevad valdkonnad üksteist mõjutavad. Igal kohtumisel panime paika eesmärgid järgnevaks perioodiks ja siis hakkasin neid eesmärke samm-sammhaaval täitma ja ennast jälgima.

Mis eesmärgid endale seadsid?

Minu suurim eesmärk oli taastada tööharjumus, mis oli vabagraafikust, kodukontorist ja lastele pühendumisest tasakaalust väljas. Sellel hetkel oli mul poole kohaga koormus, mille sees on väga kerge ennast kaotada. Iseenesest on mul väga palju valdkondi, mille edasiarendamisega peaksin tegelema igapäevaselt. Tegelikkuses aga ainult pildistasin-töötlesin, pildistasin-töötlesin. Ma ei tegelenud mitte mingil kujul edasiminekuga ei enese harimisel või ettevõtlusest lähtuvate süsteemsete töö arengule kaasa aitavate toetavate tegevustega.

Panin endale esialgu eesmärgi, et töötan vähemalt 4 tundi päevas. Võin teha ka nii, et töötan mõnel päeval 8 tundi ja järgmisel puhkan, aga varasemas perioodis võisin päevade viisi tööd üldse mitte teha, vaid ikka alati valida enne trenn ja pugeda lastega tegelemise taha. Samuti võtsin eesmärgiks jõuda tagasi rohkem loometöö juurde, mitte ainult tegeleda olme või raamatupidamisega. Kokkuvõttes võib öelda, et eesmärk oli taastada tööharjumus, segavate faktorite vältimine ja keskendumine loometööle ehk sellele, mis on minu töös kõige olulisem. Ei saa öelda, et sellega on nüüd kõik hästi juba – pidev töö enda kallal peab jätkuma.

Kas oli midagi, mis sind coaching’u vältel üllatas?

Varem, vabast graafikust lähtuvalt, andsin kergemini alla – ma olen väsinud, lähen teen lõunauinaku; homme on natuke vähem lastega toimetamist, lükkan edasi. Aga nüüd üllatas see, et kui mul oli eesmärk teha mingi aja tööd, siis ma sundisin ennast seda rasket punkti üle elama ja mitte alla andma. Ja kui ma selle üle elasin, siis mingil hetkel taipasin, et ma olen täielikult tööhoos ja kui mõnus see on ja kui palju ma ära sain tehtud. Sellise väsimuspunkti ületamine on praegu juba kaasa tulnud ka muudesse valdkondadesse, aidanud ennast rohkem ületada ja suurema pingutuse läbi rohkem saavutama. See tekitab hea tunde, et olen võimeline rohkemaks.

Mida coaching sulle kahe kuuga andis?

Andis tööharjumuse, taastas kohusetunde, kasvatas oluliselt motivatsiooni ja enesekindlust. Ja andis ikkagi veel suurema tõuke, et edasi minna fotograafiaga ja kuidas jätkata nii, et ma oleksin tõhus. Ei ole sellist tunnet, et ma ei viitsi, ma ei taha. Pigem: “Ma tahan jälle tööd teha!”

Enne coaching’ut olid mul paljud asjad juba põhjalikult läbi mõeldud. Aga kuna ma olen üksiküritaja, mul pole ülemust ega kolleege, siis coach tundus mulle nagu ülemus, kellele peab natuke aru andma. Ja see toimis minu jaoks väga hästi. Järsku oli olemas inimene, kes innustas.