Märtsi viimastel päevadel Facebooki scrollides nägin üleskutset osaleda kahekuises coachingu programmis. Ilma hetkegi kõhklemata saatsin kibekiirelt kirja, sest üleskutsest oli silma jäänud viie osaleja vastuvõtt. Teadsin kohe, et ei hakka õhulosse ehitama. Kirjutan end lahti sellisena, milline ma olen ja mida projektilt ootan. Olles sel hetkel taaskordselt tsüklis, kus minus puudus kindlus, kas soovin vanaviisi edasi minna, tekitas tundmatus kohas vettehüppamine suurt õhinat ja usku paremasse homsesse.

Enne esimest kokkusaamist leidis mugavas ja turvalises atmosfääris aset Skype kõne, kus sai projekti detailid läbiräägitud ja viimane kinnitus antud, et olen nõus enda heaolusse ja potentsiaali rakendamisse panustama. 

Reijo tegi koheselt selgeks, et coach ei ole inimene, kes ütleb, mida teha, vaid nõuandja ja suunaja, tänu kellele on coachee’l võimalik leida iseenda seest vastuseid küsimustele. Enne eesmärgi püstitamist täitsin erinevaid eluvaldkondi hõlmavat ringjat sõõri, kuhu tuli märkida, mil määral miski minu elus aktuaalne on. Koheselt selgus ka see, et minu enda arvates eelnevalt olulisim tähelepanuallikas selleks lõppkokkuvõttes ei osutunudki. 

Neli kohtumist kahe kuu vältel leidsid aset 2-3 nädala tagant ning et sihteesmärk oli iseenda parem mõistmine ning seeläbi saadud potentsiaali rakendamine, kasutasin selleks enda igapäevaste tegevuste träkkimist ehk üleskirjutamist. Fookuse hoidmine tegevuse jälgimisel, mitte lõpptulemusel, aitab suurte projektidega lihtsamini toime tulla. Ülesmärkimine aitab progressi märgata. Lähenesin eesmärgi saavutamisele selliselt esimest korda ning ei tulnud mõttessegi, et luiskaks read kokku. Tegin seda iseenda, mitte matemaatika tunni hinde pärast. Võiks arvata, et motivatsioon oli laes. Kirjuta ainult üles, mis teed ja nopi saaki. 

Esimesed päevad olid paljutõotavad – midagi uut, inspireerivat ning pealtnäha liiga lihtsat, et oleks üldse võimalik ebaõnnestuda. Õigepea selgus, et harjumus tuleb tekitada. See ei sünni üleöö, kui seda pole pikka aega (või mitte kunagi) olnud. Me peame õppima rattaga sõitma, kõndima, sööma, suhtlema ja kõike muud tegema. Teoreetiliselt pole võimalik õppida midagi tegema, kui sellele ei järgne praktikat. Iga kohtumise vahel saatis Reijo tagasiside küsimustiku, et hoida fookust ning tähelepanu sellel, millele oli keskendutud. Lisaks veel kokkuleppelised arupärimised jooksvalt. Kogu projekti saatis mõnus vibe, et miski ei ole kohustuslik ning koostöö sujus kenasti.

Teise kohtumise eel tundsin end pehmelt öeldes halvasti, et olin end ja Reijot alt vedanud. Hakkas lausa tunduma, et äkki püstitatud eesmärk mind ei motiveeri, valetan iseendale ning seetõttu muudkui lubatud tegevustest kõrvale laveeringi. Teise kohtumise järgselt võtsin end kokku, tegin reaalseid samme ja sain tulemusi. Teole järgnes tagajärg. Sain tagasi motivatsiooni, et saavutatu on siiski võimalik. Ilmaasjata ei öelda, et küsi ja sulle antakse. 

Kolmandaks ja minu jaoks olulisimaks kohtumiseks määratlesime Reijoga veelgi täpsemalt eesmärgi. Sel perioodil tundus, et siit saab minna vaid edasi ja paremaks. Pärast laineharjale tõusmist suutsin haigestuda ning kõik kadus kui vits vette. Kuskil sügaval sisimas teadsin endiselt, et liigun selle suunas, mis mind teenib. 

Neljandaks kohtumiseks olin endaga rahu teinud, saanud aru, et elu juhtub ning kontroll on näiline. Ma andsin endast parima sel hetkel saadaval olevate vahenditega. Minu parim varieerus ühest seinast teise. Vabas vormis kokkuvõtva jutuajamise käigus selgus huvitav tõsiasi, et olin enda piire endalegi märkamatult viimase kahe kuu jooksul laiendanud, leidnud veel huvitavaid väljundeid ning ka pisiasjad, mida arvasin enda patud olevat, olid otseselt või kaudselt seotud lõppeesmärgiga. 

Inimene on sotsiaalne olend ja see pole sõnakõlks. Kui juba kõrvalseisva inimese vaade võib aidata meil perspektiivi muuta, on seda enam coach, kelle eesmärk on panna sind nägema sinu potentsiaali. Meis on kõik olemas. On vaid vaja see sügavalt sisimast üles leida ning seejärel teha mõningaid lihtsaid samme eesmärgi suunas. Üks lihtsamatest on olla enda vastu aus ja alustuseks märkida üles, mida sa reaalselt teed. See paljastabki nii mõndagi.