Kuidas aeg eimillekski meile kasu toob?

Kuidas aeg eimillekski meile kasu toob?

Oled sa üks nendest inimestest, kellele ei meeldi olla üksi ega istuda ühe koha peal? Lihtsalt mitte midagi tehes hakkavad sinu näpud sügelema ja silmad ümbrust läbi kammima, et kuhu käed külge võiks lüüa? Üheltpoolt vajad sa tegevust ja teiselt poolt nead, et liiga palju ette võtad?

Miks see nii on? On see sellepärast, et see on sissekirjutatud sinu geenidesse või oled sellise käitumise elu jooksul ja kellegi eeskujul ära õppinud? Või sõltub see hoopis ektravertsuse- või energiatasemest?

Mina ei tea. Tean vaid seda, et mulle meeldib suve palavamatel päevadel juhe seinast tõmmata ja proovida olla nii, et ma ei planeeri oma päevi ega võta mingeid kohustusi. Lihtsalt olen ja vaatan, et mis juhtuma hakkab. Ja kas üldse tuleb tuju midagi teha?

Unustan planeerimise

See tähendab, et hommikust õhtuni ei mõtle ma grammi võrragi päevakava peale. Kui tuleb tunne lõunani magada, siis nii teengi. Kui tuleb tunne kohe randa tormata – jumala eest, lasen käia. Otsustan hetke tunde järgi ja toimin nii nagu hing ihaldab. Ikka üks tegevus korraga. Ja teen seda niikaua kuni selleks tuju on – pole vaja hirmu tunda, et kui nüüd terve päev niiviisi mööda läheb, siis polegi midagi teinud ning päev on raisku läinud. Vastupidi. Tegin seda, mille järgi minu meel ja keha vajadust tundsid. Ülejäänud aasta toimin ma pigem vastupidiselt – miks mitte lubada nüüd, aasta kuumematel päevadel, iseendale otsustatult planeerimatust ja toimida vastavalt sisetundele.

Teha ei midagi võib tähendada ka niisama olemist: molutamist, vedelemist, logelemist, viitsimatust. Ka nende tegevuste aktsepteerimine on oluline ning nende tegemisel oma tunnetest aru saamine avardab minu teadvust. Kaua võib mitte viitsida ja mis selle tunde lõpetab? Millal molutamine läheb üle millegi tegemiseks? Mitu tundi suudan lihtsalt päikese käes vedeleda? Kas kaks nädalat logelemist on juba piisav? Need on vaid mõned küsimused iseendale, mis tühja passimist lõbusamalt võtta annavad.

Ideed eimillestki

Miks need kõikse targemad inimesed alati rõhutavad puhkuse vajalikkusele?

Ikka sellepärast, et nad teavad, et parimad ideed sünnivad mittemillestki. Olles potil, kärutades liiva või pestes nõusid. Kõik algab ju tühjuse hetkest, mil lihtsat automaatset tegevust viib läbi meie protseduuriline aju, mis on argised rutiinid endale ammuilma meelde jätnud. Ideed sünnivad siis, kui teeme suvalisi tegevusi, ega mõtle või plaani.

Seega pean olema kannatlik, usaldama elu ennast ja ootama, et milline idee siit sünnib. Hetkel aga saan vaid lihtsalt olla, elada ja nautida maksimaalselt eimillegi tegemist. Ainuke kohustus – ideed tuleb üles kirjutada! Sest sellest võib alguse saada juba varsti midagi uut.

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar