Kuidas kompenseerida oma nõrkuseid ehk IKEA looja Ingvar Kampradi stiilinäide

Kuidas kompenseerida oma nõrkuseid ehk IKEA looja Ingvar Kampradi stiilinäide

Kas pole mitte nii, et usume veendunult, et edukate ettevõtete juhtidel on kaasasündinud suurepärased anded ja võimed?

Meil on täiesti õigus, nii ongi. Samamoodi on neil ka kaasa sündinud puudused ja nõrkused. Ja teate mis – meil kõigil on need olemas, nii võimed kui düsfunktsionaalsused. Kui tugevusi tuleb edasi arendada, et need saaks maailmale rõõmuks olla, siis nõrkused tuleb ära tunda ning leida võimalus nende kompenseerimiseks.

Vastandlik tegelane Ingvar Kamprad

Tema ettevõtmine kasvas 17 aastaselt alustatud pereärist 49 riigis avatud 300 kaubamaja ja 150 000 töötajaga suurkontserniks. See, et tänasel päeval tuntakse IKEA-t soodsate hindade, kokkupandava mööbli ja ilusa disaini poolest, on põhjustatud Ingvar Kampradi jonnist ning põhimõttekindlusest. Ta ei lennanud kunagi äriklassis (välja arvatud üks erand), tarbis samu tooteid nagu IKEA kliendid, oli elu lõpuni kokkuhoidlik ja isegi toidupoes otsis alati soodsaid pakkumisi. Ta ei hoolinud oma staatusest ega peenelt riietumisest: tema tagasihoidlikkus ühendas teda teiste lihtsate inimestega.

”AInult need, kes magavad, ei tee vigu” oli üks tema lemmikfraase. Ja vigu on ta teinud kõvasti. Ilmselt siiski mitte rohkem ega vähem kui mõni teine tegus kodanik. Lihtsalt tema tegemised on alati olnud meedia huviorbiidis. Bertil Torekulli raamatus analüüsib IKEA looja ja juht ennast ise: ”Millest tuleb minu ebakindlus? Miks ma lähen pabinasse, kui on tarvis kõnet pidada või kohtuda mõne ametnikuga? Miks on millegi organiseerimine minu jaoks katastroof? Miks ma olen selline kõhklev otsustaja, saamatu protokollija, võimetu keskenduja?” Loeme tema puudusi ja mõistame kui visa ja järeleandmatu pidi ta olema, sest põhjuseid oma ettevõtmisest loobuda oleks olnud kuhjaga. See, et juba 1960-ndatel Poola laieneti ja seal soodsatel tingimustel mööblit ehitada sai, oli puhas õnn, mille temasugune üles oskas leida. Õnn tabab meid aga teadupärast siis, kui meil on piisav ettevalmistus ning tunneme ära soodsad olud ja keskkonna.

Tal on veel puudusi. Asi, mida ta elus kõige rohkem kahetses oli see, et tal ei olnud – või õigemini ta ei võtnud – rohkem aega laste jaoks, kui nad väikesed olid, vaid tegeles nendega haruharva. Neid üksikuid erandkordi mäletas ta hiljem kui õnnehetki.

Talupoja mõistus, kui edu pant

Talupoja mõistuse alla saame arvestada nii tema sirgejoonelist mõtlemiskunsti kui ka siirast ning otsekohest suhtlusmaneeri. See viimane aitas tal leida häid ja lojaalseid inimesi enda ümber. Tundes hästi oma nõrkusi (mis on juba iseenesest tugevus), on ta neid kompenseerinud oma kolleegide tugevustega: juba noorusajal õnnestus tal alateadlikult korvata isiklikke puudusi teiste töö, teadmiste ja oskustega. Ei olnud haruldane ka see, et uue töötaja palkamisel kulutas ta sellele terve päeva tollega vesteldes. Oli ka juhtumeid, kus töökohustuste tõttu ise eemal olles andis ta uuele kolleegile kondiprooviks ragistada tulevase ametipositsiooniga seotud ülesandeid, et nende mõtlemiskäikudest ja pingetaluvusest kohe täis pilt ette saada. Ilmselt jagas ta Steve Jobsi mõttelaadi: pole mõtet palgata nutikat inimest ja öelda talle, mida teha, värbame parem inimesi, kes ütlevad seda meile.

Üks esimesi töötajaid, kelle ta veel IKEA perefirma algusaegadel palkas oli kokk – kui kõht on täis, on inimesed rahulolevamad ja jaksavad tööd teha. Veelgi olulisemad olid talle aga isiklikud assistendid, kellega ta jagas päeva rõõme ja muresid ja kellelt sai ideid nii suurteks strateegilisteks küsimusteks kui ka igapäevasteks pisiasjadeks. Nad kompenseerisid teda ebakindluse hetkedel ja pidurdasid siis, kui ta oli valmis minema läbi seinte, et oma õigust taga nõuda.


Igastahes näeme me täna, et selline viis toimis. Tema julgus oma nõrkusi tunnistada oli ilmselt tema edu alus. Kirjanik F. S. Shinn on lausunud kunagi nii: paljud suurkujud võlgnevad oma edu perele või sõbrale, kes neisse usuvad. Inimene ei saa ebaõnnestuda, kui keegi teine näeb temas õnnestumist.

Selline oli Ingvar Kamprad, koos oma puuduste ning voorustega. Kas tema suur unelm “perefirma tunne” kui IKEA organisatsiooni kultuuri peamine kandja ka täna edasi elab, saab aga iga lugeja juba ise otsustada.

Kasutatud allikad:
Bertil Torekull “IKEA lugu”
www.dezeen.com/2018/02/02/ingvar-kamprad-dead-but-ikea-long-way-to-run-kieran-long-opinion/

Pilt: https://www.independent.co.uk