Kuidas leida 30 tundi efektiivset aega nädalas juurde e. Veljo Kanemägi mõtted coaching’ust

Kuidas leida 30 tundi efektiivset aega nädalas juurde e. Veljo Kanemägi mõtted coaching’ust

Veljo on ehitusinsener, kes tunneb end kõige mugavamalt projekti- ja müügijuhtimises. Ta õpib TTÜ magistratuuris ärikorraldust, töötades samal ajal mitmes ettevõttes ehituskonsultandina. Vaba aja sisustab fotograafia, tervisespordi ja kinoga. Tegime Veljoga koostööd pisut üle aasta.

Reijo Väljak: Mis on esimene asi, mis meenub coaching’uga seoses?

Veljo Kanemägi: Muutused. Väga palju asju muutus. Olin viis aastat seadnud uue-aasta-lubadusi, mis pidevalt kordusid aga mingil põhjusel jäid alati täitmata. Tahe kooli minna, foto-portfoolio, palju reisimist, trenn.

Teisel või kolmandal coaching’u kohtumisel otsustasin, et lähen kooli. Kaua ma seda edasi lükkan ja  enesele vabandusi leian? Tänaseks on 1,5 aastat koolis käidud ja ees vaid viimane neljandik. Kool võtab minult, sõltuvalt aineprogrammist, septembrist juunini 20-30 tundi efektiivset aega nädalas. Mida ma enne selle ajaga tegin?

Mõtestan nüüd oma tegevusi palju rohkem ja võtan aega planeerimisele.

R.V: Kellele võiks coach’ing sobida?

V.K: Ettevõtlikule inimesele, kes soovib midagi muuta, kuid ei julge või ei oska täna mingil põhjusel kusagilt pihta hakata. Kellelegi, kes kardab läbipõlemist või põrumist, kuid tegelikult on kõigeks suuteline, puudub vaid eneseusk. Inimestel on kombeks muutuda mugavuse ja iseenda vabanduste orjaks.

Coaching’ u esimesel korral tekib juba selgus, kas see sulle sobib või mitte!

Mulle enesele sobib selline „jalaga selga“-stiil – olles iseendale kellegi juuresolekul midagi lubanud, pean selle ka täitma. Enesele valetamine on ju kõige sügavamalt juurdunud.

See sobib ka enesekindluse tõstmiseks. Inimesele, kes tunneb, et tal on kasutamata potentsiaali, ent ei tea, kuidas seda rakendada. Samuti elu ristteel seisjatele – kuhu edasi?

R.V: Mida mõtlesid coaching’ust enne esimest kohtumist?

V.K: Ei osanud sellest midagi arvata. Otsustasin, et proovin. Ma ei oodanud, et midagi sellist juhtuma võiks hakata – vaja on esimest tõuget. Ma ei teadnud, et mul on endal enamik vastuseid olemas. Varem ei olnud keegi minu käest lihtsalt õigeid küsimusi küsinud.

Enne kui pole coaching’ut proovinud, ei tea ka, mida sellest arvata!

R.V: Kirjelda lühidalt  ühte coaching’u kohtumist.

V.K: Kohtumised on unikaalsed. Väga isiklikud. Palju eneseületust – võtad lõpuks selle otsuse vastu, millest oled pikka aega mõelnud, ja ütled ka kõva häälega välja. Vahel tundub mõni idee suurepärane, kuni sa selle valjusti välja ütled, või siis vastupidi – mõni ootamatult tekkinud uitmõte aitab suure sammu edasi. Tunnistad endale, et saab ka teha teistmoodi. Üksi asjadele mõeldes ei jõua nende tulemusteni, milleni jõuame siin, laua taga. Ehk kohtumised on alati tulemuslikud.

R.V: Mis on see, mida ma ei küsinud, kuid millest soovid veel rääkida?

V.K: Mida inimesed kardavad, et nad ei tule coaching’ut proovima? Kas coach’ile silma vaadata ja „ei“ öelda, ennast avada või midagi muud? Mulle tundub, et inimesed kardavad iseenda mõtteid, sest me ise keelame ja piirame end kõige enam. Aga ma usun, et mitte keegi meist ei jätaks kasutamata võimalust lennata, kui meile tiivad antaks.

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar