Kuidas ma üht nippi kasutades tunnustama õppisin

Kuidas ma üht nippi kasutades tunnustama õppisin

On kauni maikuu lõunane aeg Reval Cafes ja aeg on justkui peatunud. Meie vestlus on olnud põnev. Vaikselt taustaks mänginud muusika ja inimeste jutusumin kadusid pikaks ajaks olematusse. Tunnustan vestluskaaslast, et ta minuga avameelselt oma mõtteid jagas. Vastutasuks usaldab ta mulle saladuse, mida pole veel kellelegi rääkinud.

Just selline kasu võib olla tunnustamisest. Usalduse võitmine. Olles saanud siira komplimendi, paneb see meid automaatselt vastuteenet pakkuma – selline on inimloomus. Meile meeldib kuulda enda kohta head. Ja see avab meid suuremale koostööle. Loomulikult on tähtis seda usaldust hoida.

Üldjuhul valitseb ühiskonnas siiski mõttelaad, et „alati saab paremini“, mis annab mõista, et kiituse välja teenimiseni on veel aega. Oleme iseenese suurimad kriitikud ning teisi tunnustada siiralt on raske.

Millal siis ikkagi neid kiidusõnu öelda?

Nipp, mida ise kasutama õppisin ja mis mind ka aitas oli tunnustuse  üles kirjutamine. See käib nii: kui kuulen või märkan vestluse jooksul midagi muljetavaldavat, siis tähendan selle kohe oma märkmikku üles. Kui tuleb minu kord rääkida, saan tunnustavalt öelda, mida ma just kuulsin ja miks see mulle tähtis oli. Seda ilustamata. Ausalt. Lihtsalt loomulikult tähele pannes, mida vestluskaaslane hästi teeb. Mõnikord ei võeta seda isegi tunnustusena, kuid ometi on näha, et need sõnad on mõjunud positiivselt ja alateadlikult ka usaldust tekitavalt.

Olen aru saanud, et tunnustus ei saa olla võlts ja ülevoolav – väike, siiras ja konkreetne tähelepanek on juba piisav. Kui ma mõtlen öeldut tõsiselt, siis toetab seda ka kehakeel: minu hääletoon ja julge silmavaade.

Sedasama nippi kohtumistel regulaarselt kasutades olen samm-sammult arenenud ja kogenud, et see võib korda saata väikeseid imesid. Need avameelsed tunnustused aitavad mul muutuda julgemaks ja nüüd teen komplimente ka igapäevastes situatsioonides.

Soovitan proovida – juba üks siiras kompliment päevas on suurepärane algus. Pole vaja muud, kui otsustada – täna alustan!

Pakin asju ja jätan vestluskaaslasega naerulsui hüvasti. Vaatan ringi: kõrvallauas olnud keskealiste meeste asemele on ilmunud õnnelik paarike. Olen rahul, et tegin kohtumise jooksul siirast tunnustamist väärt tähelepanekuid ja julgesin neid ka väljendada. Nihutan tugitooli eemale, tõusen püsti ja lahkun. Kõrvu kostab taas ümberringi valjenev jutt.

***

Pilt: Kaspar Tamsalu Illustration

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar