Lugu sellest, kuidas ma jooksmas käima hakkasin

Lugu sellest, kuidas ma jooksmas käima hakkasin

Jooksmine ei ole minu lemmiktegevus. Jalalt jalale pool tundi ühtejutti hüpeldes liikuda on üsna üksluine ning peast põrub samal ajal läbi mitmeid mõtteid. Üks tavalisemaid on see, et teen selle ringi lõpuni ja siis aitab, täna ei taha pingutada ja ongi kõik!

Enda tunnustuseks saan öelda, et viimase poole aastaga olen kujundanud endas uue harjumuse – iga nädal käin kaks korda Hirvepargis jooksmas. Sügisel alustatud kolmelt ringilt olen täna jõudnud üheksa peale. Kuidas ma seda tegin? Selleks on imepisikesed nipid.

Lubadus ja vastutus

Kõik sai alguse minu enda korraldatud harjumuste treeningseminaril. Ürituse lõpul tuli anda poolvõõrale inimesele kaheks nädalaks vabalt valitud lubadus. Otsustasin jooksmise kasuks. Sellest väikesest tõukest sai alguse senini kestev harjumus. Hetkel ei ole see veel sama automaatne kui hambapesu, mida ilma mõtlemata kaks korda päevas teen, kuid ennast tagant sundides olen 95% ulatuses plaanist kinni pidanud.

Üliolulisel hetkel, teise kuu alguses, sain lisamotivatsiooni. Minu elukaaslane otsustas korra nädalas minuga trenni kaasa teha. See tähendas, et isegi parima tahtmise juures ei olnud võimalik enam viilida ja teisest küljest oli alati üks meist meelde tuletamas, et õhtul on jooksma minek.

Ehk siis selleks, et asi tehtud saaks, on hea omada vastutuspartnereid. Näiteks võib kokkulepitud päeval kindlal kellaajal helistada ja kui selleks ajaks pole veel jooksmas käidud, on selgemast selgem, et nüüd on aeg. Ilma ühegi vabanduseta.

Sea eesmärk 1 kuuks, mitte terveks eluks

Meie aju tõlgendab ilma kindla perioodita tegevust lõpmatusena ehk kuni elu lõpuni. Surelikena ei soovi me tüütuid tegevusi sugugi aga nii kaua teha. Kui on kindlaks määratud aeg, siis on järjel püsimine oluliselt lihtsam. Vaid viis korda veel kõlab usutavamalt kui sõna igavesti.

Ühelt koolituselt on meelde jäänud lugu, kus peategelane otsustas võtta imetillukese eesmärgi – ta jookseb vaid mõni tänav eemal asuva poe nurgani. Jookusuriideis, kodust lahkununa ja lihased ka soojad, tundus sel hetkel tagasipöördumine juba jaburana. Väike trikk, mis jättis talle valikuvabaduse, kuid koju tagasi pöördus ta üliharvadel juhtudel.

Alusta vaikselt. Ükski uus harjumus ei teki koheselt, sest me pole seda tegevust oma nädalas lihtsalt harjunud tegema, ja esmane ülesanne võikski olla vastu pidada 1 kuu. Pärast esimese nädala eufooriat pole mõtet kohe ka treeningkoormust tõsta – vaid üks neljandik on ju läbi. Naudi pigem see aeg oma uut tegevust. Eduka perioodi möödudes ära lisa mitte uut treeningpäeva, vaid tõsta hoopis ajalist mahtu või näiteks jooksuringide arvu. Lihtsam on juba trenni tehes inertsist see lisaring ära teha, kui leida endale nädalas veel üks päev juurde.

***
Just nüüd on suurepärane aeg enda liigutamiseks: halva ilma taha enam pugeda ei saa. Kevad on käes, õues on ilus ja soe ning niikuinii tahame toast välja. Miks mitte ühendada see kerge trenniga, alustades näiteks 15 minutist. Vaikselt, mõnusalt ja naudinguga.

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar