MARI MARKSON: Inimene pole kunagi valmis

MARI MARKSON: Inimene pole kunagi valmis

Mari, palun tutvusta ennast. Kes sa oled?

Minu nimi on Mari Markson, olen 50-aastane. Ma olen uudishimulik inimene ja ma arvan, et olen elukestev õppija. Ma töötan täiskasvanud õppijatega, valdkond on inglise keel. Ma pean ennast ruumi loojaks, kus inimene saab olla julge ja teha erinevaid avastusi, mitte ainult keele ja keele kasutamise kontekstis, aga ka just endale otsavaatamise mõttes. Ma nimetan ennast õppimise toetajaks.

Miks sa osalesid coaching’u programmis?

Reijoga puutusin kokku ühel õpetajatele suunatud supervisiooni kursusel ja meil õnnestus teha paar rühma- või paaristööd. Ja ma mäletan, et see, mida ma selles õppeprotsessis temaga kogesin, tekitas hästi mugava tunde ja oli väga tulemuslik. Ma ei tea, kas oli see tema energia, tõsidus või pühendumine (tõenäoliselt kogu komplekt).

Mingi aeg läks mööda, kui märkasin Reijo Facebooki lehel coaching’u kutset. Lugesin seda kirjeldust, kus muuhulgas olid sõnad tasakaal töö ja isikliku elu vahel. Just märksõna “tasakaal” jäi kuhugi seisma minu juurde.

Mul on eelnevalt õpetajatele suunatud koolituste kaudu kogemusi, kus olen näinud, et teatud meetoditega, nagu supervisioon või coaching, ma olen päriselt midagi ära teinud. Ehk ma tean, et see töötab minu puhul, kui ma olen kokku leppinud aja ja koha, et  professionaali toel vaadata  mingitele asjadele oma elus otsa.

Kas see otsus tuli kohe või võtsid ka mõtlemisaega?

Ma analüüsisin, kas ma mahutan selle protsessi oma ajagraafikusse. Kui ma võtan asju ette, ja eriti seda tüüpi asju, siis ma tahan seda teha sisuliselt, mitte linnukese pärast.

Aga ma ütlesin endale, et kuule, mäletad, sul ju ikka huvi oli ja sa võid ju tõusta vahepeal ka varem üles või minna veidi hiljem magama.

Kuidas ajaga nüüd tagasi vaadates oli?

Täiesti tehtav. Ei pidanud tõusma varem üles või hiljem magama minema.

No see, et aega ei ole…  Küsimus ei ole ju ajas, küsimus on prioriteetides ja küsimus on selles, millele sa tähelepanu suunad.

Kuidas te Reijoga sinu coaching’u fookuseni jõudsite?

Esimesel kohtumisel Reijo tahtiski teada, millist teemat oma elus ma sooviksin uurida. Tegin väikese ajurünnaku, kas võiks seda või toda ja valisin välja selle, millega me teele läksime – mõtestada oma professionaalset tegevust. Reijo oli selle üle väga elevil. Ta ütles, et see on nii põnev ja et teised olid võib-olla natuke lihtsamini tehtavad ja seetõttu ka mitte nii väljakutset pakkuvad. Aga see oli ikka päris väljakutset pakkuv.

Mida coaching sulle lõpuks andis?

Olen tegelenud enesesse vaatamise ja enesearenguga 20 aastat, sellest teadlikult viimased 10 ehk  – kord rohkem, kord vähem. Ja ma tean, et inimene ei ole kunagi valmis. Sa võid ennast arendada ja ennast uurida, neid kihte avada ja kogu aeg tuleb midagi juurde. See on never ending story (lõputa lugu, ingl k.).

Ja no mida ta andis? Väga tulemuslik oli, sest mul on 100% rohkem, kui oli enne seda kahte kuud.

Ma võtsin seal aega, et mõelda ja mõtestada, mis asi see ikkagi on, mida ma professionaalsel maastikul ajan. Ma praegu tutvustasin ennast pigem ruumi loojana, aga aastakümneid ütlesin, et olen inglise keele õpetaja. Sellepärast, et inimestel on üldiselt mingi õpikogemus ja selle pinnalt nad teavad, mis on inglise keele õppimine või õpetamine. See on arusaadav amet.

Aga ma saan pidevalt tagasisidet, kus täiskasvanud õppijad ütlevad, et nad ei teadnud, et niimoodi on võimalik õppida või keelt kasutada. Või et see on mingi two-in-one (kaks-ühes, ingl k.), et oleks justkui teraapias ka käinud.

See on pannud mind mõtlema, et ma vist päris sellist traditsioonilist – mis iganes see siis tähendab – stiili ei aja. Ja noh, see on see, mida ma ma küll   otseselt selles protsessis Reijoga ei avastanud aga läbimõtestasin  tema toel.

Kas näed tulevikus, et võiksid veel coaching’ul osaleda?

Seda, et enesejõustamine on oluline, olen oma nahal kogenud. Ma jään kindlasti sellega seotuks, aga mis vormis, mis sagedusega, ma ei tea.

See on huvitav, et mõnikord mõtled, et oled juba mõnda asja palju teinud, et võib-olla teeks nüüd midagi muud. Ja kui siis ikkagi saad selle kogemuse jälle, saad aru, et oled jälle saanud rohkem, kui sa arvasid. Alati on võimalik midagi uut avastada. Ja mis on coaching? See on tegelikult enda väärtustamine. See on toetatud õhkkonnas professionaalselt juhitud võimalus vaadata iseendale ja oma elule otsa ja avastada, mida me oma mustrites, oma rutiinides olles, üldjuhul ei näe.