Puhas adrenaliin ehk minu teekond coachinguni

Puhas adrenaliin ehk minu teekond coachinguni

Minu elus on olnud mitmeid takistavaid uskumusi. Enesedistsipliin, harjumuste tekitamine, mõttemustrite välja vahetamine ning usk endasse on mu elu muutnud. Kuidas coaching siis mu ellu tuli?

Uskumus nr 1: Ma olen halb suhtleja

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis aastaid tagasi tundus suhtlemine mulle hirmutav. Uskusin, et pean elama elu ühiskonna tavade järgi. Ma ei tundnud end selles ringis kuigi edukana – nägin end vaid ebaõnnestujana, mitte inimese või isiksusena, kel on omad tugevused ja eripära. Selle tulemusel tõmbusin pigem enesesse ja arvasin, et targem on vait olla.

Minu nägemus edukast inimesest oli selline: ülikool, töö, karjäär, pere, lapsed ning just selles järjestuses. Mina leidsin end aga elamas ja reisimas välismaal, kohtudes üldjuhul endataoliste seiklejatega ja töötades mitmetel ametipostidel. Mu teekond ei kulgenud just seda „õiget“ rada pidi.

Ühiskonna tavade mõjul tekkisid minus kõhklused iseenda väärtustamises ja oma väärtushinnangutes ning sealt ka ebakindlus suheldes inimestega; eriti enda tuttavate ja sõpradega, kes tundusid edukad.

Uskumus nr 2: Ma olen keskpärane inimene

Minu teekond coachiks sai alguse hetkel, kui otsustasin, et pean miskit muutma, miskit looma ja elama elu, mis oleks meenutamist väärt. Uskuma, et mina olen eriline. Just nagu eneseabikirjanikud küsivad: mida tahad Sina rääkida oma elust 85. sünnipäeval?

Arvan, et esimene asi, mida pidin muutma, oli uskumus, et olen keskpärane inimene. Ma polnud kunagi mõelnud eesmärkide seadmisest, meeletust pingutusest, „maailmapäästmisest“, firma loomisest või isegi materiaalsetest asjadest mida ihaldada. Unistustest ei räägitud koolis ega kodus – need ei kuulunud minu ellu. Leidsin, et olengi keskmine inimene oma eredate momentidega ja pean elama oma elu keskmises korteris, sõitma keskmise autoga, käima keskpärasel tööl, olema oma tujude kontrollida ja jooma nädalavahetustel alkoholi, et sellest kõigest ehk reaalsusest pääseda.

Sellele muutusele andis tõuke  „jalaga tagumikku“ olukord, mis tuli just õigel ajal. Inimesed ei saa muutuda niisama, peab ära käima „krõks“ ja see juhtub tihti pärast pikka eneseanalüüsi või eneses kahtlemist.

Uskumus nr 3:  Minust saab suurepärane coach

Adrenaliin, ei mingit kahtlust! Pärast esimesi õnnestunud coachingu kohtumisi tundsin seda – võimast adrenaliini, mis pani minu mõtted loovalt voolama, tegi sammud kergeks ja sundis rusikat võidukana pea kohale tõstma. See oli midagi ülevat ja teistsugust… Siiani olin vaid kuulnud lugusid näitlejaist, kes ei suuda pärast etendust veel tunde magama jääda, sest nende keha ja vaim on adrenaliinist liiga ärksad. Ma tahtsin seda veel!

Nüüdseks olen loonud mõttes kuvandi: ma olengi suurepärane coach – rõõmus, enesekindel ning karismaatiline; tugeva käepigistuse ja uskumusega, et kõike saab, kui sellele pühenduda. Näen coachingut kui elutööd või eneseteostust, millelt ootan vägevaid elamusi ja vabadust teha asju omal viisil.

***

Minust, kes ma arvasin et olen halb suhtleja ja keskpärane inimene  on tänaseks päevaks saanud elu nautija- leian igas päevas head, igas olukorras positiivset ja proovin elada üks päev korraga. Ma usun, et suudan iga inimesega luua hea kontakti ja et ma olen eriline, omal lahedal moel.

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar