Saja päeva eksperiment ehk harjumuse kujundamise talumatu raskus

Saja päeva eksperiment ehk harjumuse kujundamise talumatu raskus

Külm, sogane ja õietolmu täis välibassein ei ole just ideaalne supluskoht. Ometigi on just see mind iga hommik alates juunikuust septembri keskpaigani enda juurde oodanud. Ärkan, käin läbi vannitoast, lähen õue ja astun treppredelit mööda rohekasmustjaks värvunud jahedasse vette.

Vette ronimiseks on häid põhjuseid küllaga: karastumisel vallanduvad heaoluhormoonid, jahe vesi ergutab vereringet ning ainevahetust, stimulerib organite tööd ja viib kehast mürgid kiiremini välja. Minu eksperimendi peamine eesmärk oli aga mentaalse tõkke ületamine – distsiplineerida iseennast tegema midagi, mis nõuab järjepidevat enese sundimist ja seda hoolimata minu mõtetest, tunnetest või tahtest. Ei taha, aga teen. Lihtsalt selleks, et iseennast paremini tundma õppida ja mõista paremini harjumuse kujunemise hingeelu.

Viimased 100 päeva, mõnede väikeste eranditega, olen igal hommikul jahedas vees oma tahtejõudu proovile pannud. Väidetavalt on tahtejõu muskel sarnane meie lihasmusklitega – selle vormis hoidmiseks tuleb harjutada ja teha rutiinseid korduseid, niisamuti nagu korvpallurid loobivad vabaviskeid, enne ja pärast trenni.

Mida see eksperiment mulle aga õpetas?

Loo harjumusele eelrutiin

Olen hakanud mõistma, et enne n-ö. ebameeldivate harjumuste tegemist on hea luua umbes viie minutine eelrutiin. See tähendab, et kuigi ma ei ole veel mentaalselt valmis tegutsema, käib mu keha ise juba tuttavat rada ja viib mind automaatselt basseini servani. Piltlikult öeldes, tuletab keha mõistusele meelde mismoodi järgmisena käituma pean.

Kõige raskem hetk on enne pihta hakkamist. Närveerimine enne võistlusi, lavale astumise hirm, lennukis langevarjuhüppeks valmistumine või tööintervjuu eelne ootus. Tegutsemise hetkedel pole mõtlemiseks enam aega – ainus võimalus on anda endast selle hetke parim. Seega, eelrutiin on hea lahendus sujuvamaks pihta hakkamiseks ja tõenäoliselt ka edukamaks lõppresultaadiks.

Kas sada päeva on piisav, et tekiks uus harjumus?

Vastus on ei. Ma ei tee seda tegevust sugugi nii lihtsalt ja loomulikult kui paljud motivatsioonikõnelejad sellest mõista on andnud. See harjumus ei ole minu sees veel automaatne. Küll aga võin öelda, et minu vaimne vastulolek on võrreldes esimeste päevade sisemise võitlusega väiksemaks jäänud. Tean, et see mulle ei meeldi, kuid olen veendunud, et lähen teen selle basseini otsa ära. Minu käitumine on muutunud masinlikumaks. Kindlasti aitab mind ka teadmine, et ees on veel vaid loetud päevad – kolin suvekodust linna ja basseinis karastamise võimalus kaob.

Harjumuse kujunemise kiirus sõltub harjutamisest. Mida rohkem ennast distsiplineerid tegema rutiinselt ettevõetud tegevusi seda paremaks saad. Nii nagu see on eesmärkide seadmise ja kõige muuga. Teadlik harjutamine on see, mis meistriks teeb.

Mis edasi?

Külmas vees suplemine ei pane mind ennast oluliselt rohkem distsiplineerima näiteks kirjutamises, kuid loob siiski ajutegevuses seoseid, mis keerulistel momentidel, kui mõistus ütleb, et ei taha, tuletab mulle meelde, et kui pingutan, siis see polegi nii raske. Mõistmine, et sellest punktist edasi punnitamine on võimalik ja vajalik, on kindlasti midagi väärt. Ja ka tahtejõu musklisse on talletunud teadmine, et vajadusel suudan küll ja veel.

Harjumuse kujundamine lihtsalt harjutamise pärast võib olla tüütu, kuid on õpetlik. Milline on sinu saja päeva viie minuti rutiin?

Jäta kommentaar

Nimi
E-post
Koduleht
Kommentaar