virko annus: Vabakutselisena tööturul valikuid tehes

virko annus: Vabakutselisena tööturul valikuid tehes

Virko, palun tutvusta ennast. Kes sa oled?

Ma olen 54-aastane teatripedagoog, aga muuhulgas ka kõne- ja avaliku esinemise pedagoog, lavastaja, koolitaja, projektijuht, ettevõtja ja seda rida võiks jätkata.

Ehk sul on väga mitu ametit.

Just. Ja see oli ka üks põhiline küsimus, miks me coach Reijoga kokku saime – kuidas saada hakkama valikute tegemisel? Mida uuel hooajal alles jätta ja mida võiks kõrvale jätta? Mulle tundus, et neid tegevusi oli ühel hetkel liiga palju.

Kas olid juba ka varem mõelnud coaching’ule?

Ma olin teadlik coaching’ust ja selle algkursuse kuskil mujal tutvumiseks läbinud. Kuna ma ise tegelen koolitamisega ja nõustan ühel või teisel moel inimesi professionaalselt, siis ma mõtlesin küll, et tahaksin seda proovida.

Kuivõrd muutus sinu arvamus coaching’ust pärast seda kahekuulist kursust Reijoga?

Kui mõelda coaching’ust kui toest protsessile, mida koos coach’iga läbida, siis ma teadsin, et coach ei anna nõu. Ta ei aita sind otseselt mingisuguste valikute tegemisel. Ilmselt oli minu ootus see, et kuule, anna siis nõu ka või ütle oma arvamus. Reijo ütles tegelikult ka, aga seda asja reaalselt läbi tehes tajud, et sa ikkagi tegeled oma asjaga ise. Üksi. See oli nii ootuspärane kui ka üllatav. 

Mis sa sellest arvad, et coach ei anna vastuseid?

See on väga mõistlik. Tema ei saa ju võtta vastutust minu valikute eest. Juba see, et ma saan oma valikud sõnastada, need läbi kaaluda ja nendega mängida koos kuulajaga, kes suudab adekvaatselt selles protsessis olla… see oli suur asi.

Mida coaching sulle andis?

Mul oli hästi konkreetne küsimus – kuidas professionaalsel tasandil saada hakkama kõikide vabakutselist inimest puudutavate pakkumiste, tööde, tegemistega? Ja just see, et ma sain oma küsimustega kellegi ette tulla, on oluline. 

Protsess oli iseenesest selline, et meil olid mõned kohtumised ja vestlused teatud meetodeid kasutades. Väga olulised olid vaheülesanded – rutiinne tegevus kirjeldamaks oma tegevusi ja hindamaks neid skaaladel. Aga kui ma nägin reaalselt nendel skaaladel hindeid, mis ma eri kategooriates oma tegevustele panin, siis ma sain oma suhtumisest täpsemalt aru. Et mis siis on prioriteetsem ja mis ei ole. 

Eks kõik asjad tahavad tegelikult süvenemist ja pikemaajalist tööd. Professionaalses valdkonnas tähendaks see, et ma peaksin tegutsema mitte laias skaalas, vaid spetsiifilises. Taguma seda naela täpsemalt ja täpsemalt. Aga vähemasti minu valdkonnas on väga väikese ala spetsialist olla keeruline ja sellepärast pigem hoidagi fookus lai. Aga kui nüüd neid laiu fookuseid on üksteise peal mitu tükki, siis lihtsalt ümberlülituste arv päevas või nädalas või kuus, mida on vaja teha, ei ole kohati jõukohane.

Kas on õige öelda, et sa ei saanud coach’ilt küll otseselt nõu, aga selle kahe kuu jooksul said siiski vastuseid oma küsimustele?

Jah, kindlasti sain vastuseid oma küsimustele. Mõistsin, milliseid asju ma teen huvi ja kirega ja milliseid rutiinist ja professionaalsest teadmisest; nii-öelda ekspert olemise kergusest. 

Minu professionaalne keskkond annab mulle piisavalt tööd, nii et ma ei pea töö leidmiseks vaeva nägema. Pigem justkui uks läheb lahti ja ma lähen sealt sisse, kui see, et ma lõhun seina sisse aukusid enda jaoks. Ja kohati ongi nii, et mitu ust on korraga avatud – oledki natuke nagu läbikäigus. 

Minu küsimus ongi, et mida ja kui palju tasub teha ja mida meeldib teha. Ja ka arusaamine, et on normaalne sellises olukorras olla ja kogu aeg seda asja vaagida. See ei ole valus ega häda, vaid see on normaalne protsess. Kogu selle asja sõnastamine ja sellega toimetamine, hakkama saamine, ongi kõige suurem kasu. 

Milline see protsess, see igapäevategevuste hindamine, välja nägi?

Sisuliselt ma blogisin, kirjeldasin oma tegevusi ja hindasin neid skaalal. Näiteks, kui palju teatud tegevus mulle pinget pakub, kui palju majanduslikult toob ja nii edasi. Ja ühel hetkel sain ma just huvi ja põnevuse aspektist hästi madalaid numbreid. Sain aru, et asjad, mida ma olen arvanud, et need on minu asjad ja neid ma teen, ei paku mulle enam suurt midagi. 

Kas sa oled varem niimoodi oma tegemisi hinnanud?

Süstematiseeritult mitte. Eks ma olen küll mõelnud vilksamisi, aga mitte nii, et vaatan neid enda tegemistest ja iseendast kõrvale astudes. Ja ongi selgelt asju, mida ma nüüd kinni keeran, mis mul sügisest ei jätku. Ja on ka neid, millele ma panin punkti, öeldes, et las nad nüüd ootavad natuke.

Kas ja kellele sa coaching’ut soovitaksid?

Ilmselt igale vabakutselisele, kellel on samasugused küsimused: mida ma teen, kui palju ma teen, kellele ma teen, kellega ma teen, kuidas ma hakkama saan oma asjadega. 

Tean, et coaching’ut kasutatakse ka juhtide ajakasutuse ja efektiivsuse puhul, aga minu jaoks ei ole see küsimus. Ma ei suru sellele pedaalile, et pean lõpuni efektiivne olema või näiteks 8 tundi järjest jube hästi toimima. Aga just need teelahkmel olevad inimesed, kellel algab teine algus… Kui on vaja näiteks jälle siseneda tööturule, kui on vaja kolida või toimub mõni muu muutus.

Üldse, inimestega rääkimine on parem, kui mitte rääkimine. Ja kui sa räägid professionaaliga, kellel on teatavat sorti meetodid, ja ta oskab sõnastada sinu eesmärke paremini, siis saad hinnata seda, kui palju sa edasi liigud või kas see on päriselt see eesmärk, mida sa tahtsid.